Kuigi paljudele merel liiklejatele on need igapäevane ja enesestmõistetav osa keskkonnast, on nende roll tegelikult kriitiline, sarnaselt liiklusmärkidele maismaal. Ka tänapäeval, kus GPS ja digilahendused on laialt levinud, ei saa ujuvnavigatsioonimärkidest loobuda. “Maailm on ebastabiilne ja ühel hetkel võib näiteks GPS olla häiritud. Kitsastes ja ohtlikes kohtades ei saa ainult tehnoloogiale loota. Kui seal viga tuleb, võid olla kohe kivides,” rõhutab Riigilaevastiku navigatsioonimärgistuse üksuse juht Andry Rütkinen.
Just keerulisemates tingimustes, kitsastes väinades ja sadamate läheduses, on füüsilised meremärgid jätkuvalt kriitilise tähtsusega. “Ainult mobiiltelefonile ja tehnoloogiale ei saa kunagi sada protsenti loota.” Seetõttu on navigatsioonimärkide korrasoleku tagamine otseselt seotud meresõiduohutusega ning tegemist on suure vastutusega tööga, mille eesmärk on ennetada õnnetusi.
Kuigi paljudele merel liiklejatele on need igapäevane ja enesestmõistetav osa keskkonnast, pannakse aastaringselt vees olevad märgid igal talvel tõsiselt proovile. Lõppev talv on olnud jääoludelt eriline ning tõi üle aastate taas selgelt esile nii navigatsioonimärkide tugevused kui ka kitsaskohad.
Õppetundidega talv
Riigilaevastiku navigatsioonimärgistuse üksuse juht tõdeb, et lõplike järelduste tegemiseks on veel vara, kuid esimesed märgid viitavad vajadusele mõnes kohas senistes valikutes korrektuure teha. “See talv on üle mitme aasta väga hea õppetund ja annab palju kogemust juurde,” tõdeb Rütkinen.
Eriti oluline on see kontekstis, kus üha enam ujuvmärke jäetakse aastaringselt vette. Praegu on selliseid märke juba veidi üle 800 ehk umbes 55% Riigilaevastiku hallatavatest ujuvmärkidest. “Sellised keerulisemad talved õpetavad palju. Pehmemad talved annavad ka kogemust, aga mitte nii palju,” lisab ta.
Mis ujuvmärke talvel ohustab?
Kuigi võiks arvata, et suurimaks ohuks on külm või torm, on peamine risk hoopis jää liikumine. “Kui jää liigub, võib see olla kihiti mitme meetri paksune. Sellistes oludes on keeruline, et üldse midagi paika jääb, isegi jäämurdjad jäävad kinni,” selgitab Rütkinen.
Jäämass võib ujuvmärgid lihtsalt ankrust lahti rebida ja eemale kanda. Seejuures ei ole alati lahenduseks ka massiivsemad ankrud. “Ei ole mõtet panna mitukümmend tonni kaaluvat ankrut, mis oleks ka absurdne kulu. Jää mass võib olla nii suur, et midagi ikka puruneb ja ujuvmärk triivib siis ilma ankruta ,” ütleb ta.
Seetõttu ongi tavapärane, et pärast raskete jääoludega talve tuleb kevadel osa märke lihtsalt tagasi oma õigesse asukohta paigaldada ning vajadusel kahjustatud märgid asendada. Üldjuhul saab kahjustatud märgid remontida ja need lähevad hiljem uuesti vette.
Aastaringsed märgid: mugavus vs risk
Ujuvmärkide aastaringne kasutamine tähendab, et neid ei pea igal sügisel sadamasse tooma ja kevadel tagasi vette paigaldama. See hoiab riigi jaoks oluliselt kokku nii aega, tööjõudu kui ka kulusid.
“Kui mõelda, mis maksab laev ja selle meeskonnaga ülalpidamine ning märkide logistika ja transport lisaks veele ka maismaal, siis räägime suurtest summadest. Kui kõik ujuvmärgid oleksid hooajalised, siis vajaksime lühikesel perioodil kevadel ja sügisel suuremat hulka laevu kui praegu, rohkem töötajaid nii laevadele kui ka kaldatiimi ning suuremat platsi, kus märke hooldada ja hoiustada. Kui ujuvmärkide kahju jääb ka raskematel talvedel maksimaalselt mõnekümne tuhande euro kanti, on see kordades väiksem kulu,” selgitab Rütkinen, miks trend on seni olnud hooajaliste märkide asendamisel aastaringsetega.
Samas toovad keerulised jääolud selgelt välja, kus selline lähenemine vajab siiski parema tasakaalu saavutamist. Käesolev talv on näidanud, et mitte kõikides piirkondades ei pruugi aastaringne märkide vees hoidmise lahendus olla optimaalne.
Märgid ei püsi alati oma kohal
Jää liikumise tulemusel võivad ujuvmärgid triivida kümnete või isegi sadade kilomeetrite kaugusele. “Oleme käinud enda märgil järel nii Lätis Jurmala rannas kui ka Rootsis. Samamoodi on lätlased ja soomlased siit oma märke tagasi saanud,” toob Rütkinen näiteid.
Mõned märgid kaaluvad üle nelja tonni ning valesse kohta sattumise järel nende sealt teisaldamine nõuab eritehnikat. Samas on ka väiksemaid, moodulitena lahti võetavaid märke, mida saab vajadusel osadeks võttes väga lihtsalt ka käsitsi transportida.
Nutikas jälgimine ja meremeeste teavitamine
Umbes 12% Riigilaevastiku ujuvmärkidest on varustatud kaugjälgimisega. Eelkõige puudutab see märke, mis asuvad kaugemates ja raskemini ligipääsetavates piirkondades ning on kallima maksumusega. Kõigi märkide pidev monitoorimine ei ole aga otstarbekas, kuna see oleks väga kulukas. Seetõttu kasutatakse kombinatsiooni tehnoloogiast ja praktilisest infost, mis tuleb merelt.
Kui mõni märk on paigast ära või kadunud, jõuab info kiiresti veel liiklejateni. Selleks kasutatakse muuhulgas Transpordiameti rakendust Nutimeri ning rahvusvahelisi süsteeme nagu NAVTEX. “Moel või teisel jõuab info kõikide osapoolteni. Kes merel liigub, see on ka kursis,” kinnitab Rütkinen.
Kevad toob vastused
Kuigi esimesed järeldused on juba olemas, selgub lõplik pilt selle talve mõjudest alles siis, kui jää on täielikult taandunud ja kõik märgid üle vaadatud. “Esmased indikatsioonid ütlevad, et liiga suuri kaotusi ei ole. Põhjapanevateks järeldusteks on siiski veel veidi vara,” võtab Riigilaevastiku navigatsioonimärgistuse üksuse juht märtsi lõpus olukorra kokku.
Samas ei oodata jää täielikku taandumist käed rüpes. Juba praegu kaardistatakse võimalikke kahjustusi ja paigast liikunud märke. Seda nii väiksemate kaatrite, sadamate abi kui ka droonidega. See võimaldab kevadisi taastamistöid paremini planeerida ning teha need võimalikult kiiresti ja kuluefektiivselt. Üks on aga kindel: iga talv, eriti selline nagu tänavu, aitab muuta Eesti mereteed tulevikus veelgi ohutumaks.
Viimati uuendatud 26.03.2026
